Teekond õpetajana pakkus inimesena kasvamist ja oli enesearengut tulvil protsess. Siiski ühel hetkel tundsin, et tammun paigal ja kiire areng, millega olin harjunud, on aeglustunud. Vajasin uusi väljakutseid ja endalegi üllatusena valisin õpingud meditsiini vallas. Asusin õppima erakorralise meditsiin tehnikuks. Lisaks praktilistele oskustele olen sellest õppest võtanud kaasa oma õppejõu kuldsed sõnad: “Kui kardad, siis ära tee ja kui teed, siis ära karda!”- see mõte on mind edaspidi kandnud. Aastane väljaõpe andis julguse sekkuda ja erakorralises olukorras tegutseda, kuid mõistsin, et vaid selle pinnalt tervishoius palju tegutsemisruumi ei ole ning asusin edasi õppima õenduse erialal. Oma lõputöö kirjutasin teemal “Pereõdede motiveerivad nõustamisoskused Tartumaa pereõdede näitel” ja lõpetasin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli cum laude.

Minu jaoks on inimesena kasvamise suurimad proovikivid olnudki just koolis õpetajana tööd alustades. Minu esimesed õpilased oli teismelised ja oma esimesest tunnist oleksin tahtnud sõna otses mõttes selg ees välja tulla. Tõttöelda oleksingi samal päeva, kui alustasin, ka lõpetanud koolis töötamise, kuid direktor ei lubanud päevapealt lahkumisavaldust anda. Oma naiivsuses olin arvanud, et hakkan ainet õpetama. Kuni siiani olin elust libadalt läbi tulnud, kuid nüüd tuli tunnistada enda puudujääki- mul ei ole oskusi, ma ei ole õppinud õpetama. Mind toetas palju koolipoolne mentorsüsteem ja kutseaastaprogramm, tänu millele sain aru, et ma pole üksi oma mure ja hirmudega. Samal ajal tekkis minus hasart, et kuidagi peab ju saama! Kuidas siis ikkagi saab? 

Sain aru, et ise peab olema pidevas arengus- nii professionaalses mõttes kui näiteks eneseregulatsiooni osas. Nägin silmnähtavalt, kuidas ise arenen ja nautisin seda protsessi väga. Lisaks mentorprogrammile oli mul tekkinud vahetu suhtlus samas koolis töötava psühholoogi, Tõnu Jürjeniga, kes aitas nii mõnegi keerulise olukorraga toime tulla, seda lahtimõtestada. Tõnu käest kuulsin esmkordselt motiveeriva intervjueerimise meetodi kohta ja sain teadmisi, mis mind suhtluses õpilaste ja lapsevanematega aidata võiksid. 

Kõige suuremaks taipamiseks osutus see, et enne ei saa õpetama hakata kui on suhe loodud ja et õpilase-õpetaja suhe ei saa olla hierarhiline. Tuleb luua võrdne suhe, partnerlus. See kehtib igas õppimise-õpetamise olukorras, olgu siis õppijaks laps, nooruk või täiskasvanu.

Paljusid koolis õpetamise ajal omandatud taipamisi olen kandnud üle ka oma praegusesse tööellu ja inimestega suhtlemisse üleüldiselt- parnerlus ja austus inimese vastu eelkõige. Meditsiinis räägitakse palju patsiendikesksusest ja minu sooviks on, et see päriselt ka üha rohkem nii oleks. Näen kahjuks tervishoius veel palju seda, et inimesed kardavad saada rünnatud, hukkamõistetud ja ei julgegi pöördud. Tahan, et tervishoius saaks inimene igakülgselt toetatud oma haigusega toimetulekul. Minu kogemusel, ja mitte üksnes, vaid ka teadusuuringute kinnitusel, on tervishoius suur osa suhtlusel ja suhtumisel. On leitud, et patsientidel, kellel on hea suhe tervishoiutöötaja(te)ga, on ka parem ravisoostumus. Minu sooviks on, et see mõistmine jõuaks laiemalt tervishoidu ja omalt poolt saan aidata kaasa koolitustega just eelkõige valdkondades, kus ise tegutsenud olen ja kogemust oman- haridusvaldkond ja tervishoid. Koolitajana toetab mind tugev praktiline kogemus nii õpetaja ja õena kui ka motiveeriva intervjueerimise meetodi rakendajana.